Lustila

Lastehoid, kus iga laps on osa meeskonnast

 

Lustila OÜ on päevahoid, kus on kõige väiksemaid lapsi hoitud ja armastatud juba 12 aastat. Asukohad on küll aastate jooksul muutunud, kolides Keilast ja Sauelt Laagrisse, kuid hoolivus ja soe suhtumine väikestesse inimestesse on jäänud samaks. Viimased neli ja pool aastat on Lustila tegutsenud Kaselaanes ning sügisel laienesid nad Kesalille tänaval moodsasse eramajja.

 

Kolmandat aastat Lustilas õpetajana töötav Jaanika Küttim kehastab kõike seda, mida võiks oodata ühelt aktiivselt lasteaednikult, kuid temas on peidus palju enamat – neli päeva nädalas teeb ta särasilmselt ning energiast pakatavana oma tööd lastehoius, peale seda on ta poiste jalgpallitreener Nõmme Kaljus, nädalavahetustel käib Hiiumaal, kus on tema pere, kaks ja pool hobust ning tema poolt juhitav ühing Hiiumaa Motoharidus. Hobidena ratsutamine, jalgpall ning motokross. Lisaks kõigele eelnevale otsustas ta viia ellu oma põhikooli unistuse ning õppida Tartu Rakenduslikus Kolledžis sekretäri eriala.

 

Ometi meeldib mitmekülgsete huvidega Jaanikale töötada just väikeste lastega, sest lapsed toovad tasakaalu, annavad jõudu ja energiat. „Mulle meeldib lastega koos töötada. Mida väiksemad on lapsed, seda rohkem sa näed arengut ja tahtmist, seda puhast emotsiooni, rõõmu ja kurbust, kõike mis käib sellega kaasa.” Jaanika sattus Lustilasse tööle peale seda, kui oli lõpetamas Hiiumaal Emmaste põhikoolis kehalise kasvatuse õpetaja töökohta ning tahtis mandrile tulla. Töökuulutuste hulgas pakkusid enim huvi lastega seotud ametikohad. Jaanika sõnul on lastega töötamisel tähtis inimene, mitte paber: „Me otsime pigem õiget isiksust, mitte suurt kogemust. Koolipaberid võivad taskus olla, kuid kui lastega töötamisel klappi ei ole ja päriselt seda teha ei taha, siis see ei ole päris see.”

 

Kõigis Jaanika tegevustes kumab läbi tahe koostööd teha, kokku hoida, hoolida üksteisest, töötada meeskonnana. Olgu selleks lapsed lastehoius või kolleegid Lustilas, poisid jalgpallitrennis, hobune ratsatrennis või mittetulundusühing, mille kaudu nad pakuvad lastele motoharidust. „Mulle meeldib, kui kõik lapsed käiksid nooremas eas korra mingis meeskonnatrennis, siis nad saavad aru, et nad ei ole üksinda platsil ja ei saa üksinda midagi teha. Neil on vaja tervet võistkonda, et seljatagune oleks kaetud.”

 

Jaanika sõnul on kollektiivne tegutsemine ja üksteisega arvestamine oluline igal pool, kuid äärmiselt tähtis õpetaja ametis, kus konkreetsetest tööjaotustest peab kinni pidama ning tajuma ka piire. „Õpetajaks sobib energiline inimene, kes on kannatlik ja särasilmne, suudab põhjendada ja julgeb otsustada. Ta peaks tulema tööle mitte töö pärast, vaid et ta tahab teha neid asju ja talle meeldib siin. Lapsed peavad meeldima, muidu ei saa hakkama. Inimene, kes mõtleb ise ja võtab initsiatiivi enda kätte, leiab lahenduse, sekkub, aitab, parandab, mitte ei oota ja ütleb tagantjärgi, et oleks võinud hoopis nii teha. Et töö tulemus tuleks töö käigus ja tuleks hea tulemus.” Jaanika toob lihtsa näite, kuidas 14 lapsega guaššvärvidega maalides on vaja otsustavalt sekkuda, kui õpetaja selja taga olevas laudkonnas hakkab üks laps teist Shrekiks värvima. Sellisel juhul on hilja õpetaja õlale koputada, et vaata sinna poole ka. Koostöö peab olema viljakas.

 

 

Lastega töötamisel on väga tähtis roll ka koostööl koduga. Kui uurida Jaanika käest, mis on tema arvates õpetaja ameti juures kõige raskem, siis peale väikest mõttepausi vastab, et lapsevanematega samastumine ning nendega ühise keele leidmine. „Inimesed on erinevad, vanemad on erinevad – pigem kõik see, mis jääb meie uksest väljapoole, on tõeliselt raske.” Jaanika lisab, et lapsevanemate puhul on ta täheldanud kohati liigset mugavust ja õpitud abitust, kuid selle vastu aitab edukalt see, kui ettesöödetud info asemel saata vanematele näiteks lingid, kust tuleb ise vajalik info üles leida.

 

Jaanikal ei ole alati sellist teadmist olnud, vaid see on tulnud 10-aastase treenerikarjääri jooksul. Teadmine, et iga olukorraga peab ja saab kohaneda, et inimesed on erinevad ning et neile peab lähenema natuke erinevalt. Särasilmne õpetaja tajub, et iga lapsevanema juurde ei tasu rõõmsalt lennelda, sellega võib hoopis etteheitva pilgu ära teenida.

 

Kui rääkida õpetaja argipäevast, siis päeva ülesehitus on väikeste laste huvides alati sama, kuid sisu võib erineda. Jaanika tööpäev algab kell 7.30, kui ta hakkab lapsi ootama ning neid koroonapiirangute tõttu välisuksel vastu võtma. Seejärel tavapärane rutiin – kätepesu, hommikusöögi ootamine, söömine, siis jälle elementaarsed toimingud nagu kätepesu ja wc-s käimine. Järgnevad mänguaeg ja hommikuring, kus nad istuvad reas toolidel ja laulavad, vaatlevad ilma või räägivad elulistest asjadest (kui on piisavalt suured lapsed, kes oskavad juba kaasa rääkida). Mõnikord laseb Jaanika neile muusikat, mille saatel nad saavad teha tantsuliigutusi ning treenida oma koordinatsiooni, kuid selle tagajärjel võivad hitid nagu Baby Shark kummitada veel õhtulgi kodu poole sõites. Iga päev proovivad õpetajad lastega õues käia, peale mida tuleb lõunasöök ning magamaminek. Peale uinakut on õhtuoode, mänguaeg ning vanemate ootamine.

 

Jaanika sõnul on 2,5-3aastased lapsed väga targad ja kui sa räägid lühidalt, et ei tohi, miks ei tohi, kuidas me kokku leppisime, siis on päevaplaani järgi toimetamine ja organiseeritud koostöö lihtsasti saavutatavad. Kui mõni laps vajab enam tähelepanu, siis pead olukorraga kohanema ja aru saama, kas ta nutab seepärast, et keegi läks talle riivates kogemata pihta või keegi tõesti võttis talt mänguasja ära. Siis on vaja otsida lepitust, vabandust paluda ja olukord ongi lahendatud.

 

Mõnikord on ka täiskasvanutel hirm uute olukordade ees suurem kui asi tegelikult väärt. Õpetaja, sealjuures eriti lastehoiu õpetaja amet on paljude jaoks aukartustäratav ning tekitab vastakaid tundeid. Jaanika võttis lõpetuseks õpetaja olemuse tabavalt kokku: „Sa pead mõtlema selle peale, milline sa tahad, et su enda laps selles vanuses oleks. Mina tahan, et mu laps oskaks käsi tõsta ja pusa sisse panna või pintslit käes hoida ja üle paberi tõmmata, et ta oleks julge ja ei kardaks. Ma ju tahan, et see väike laps oleks aktiivne, oskaks teha, tunneks rõõmu, naudiks liikumist ja ei kardaks eksida.” Üksteist toetades ning koos tegutsedes on Lustilas loodud keskkond, mis julgustab suuri ja väikseid ning igaüks tunneb, et ta on osa meeskonnast.